Õpetaja ja õppejuht Kersti Kuke töövarjutamine Hollandis

Käisin 23.-27. mail 2022 Hollandis Bonaventuracollege’is töövarjuks. Olin tagasi oma vanas koolis, kus 2011/2012. õppeaastal Comeniuse projektiga inglise keele abiõpetajana tegutsesin. Väike ja armas Leideni linn võttis mind taas lahkelt vastu ning oli rõõm näha, et paljud endised kolleegid olid siiani samas koolis tööl, kuigi mitmed olid ka lahkunud.

Olin töövari kooli teeneka õpetaja ja tudengite koordinaatori juures, tänu kellele sain käia kooli kolmes õppehoones: Bonaventuracollege Burggravenlaan, Marienpoelstraat ja Leystede. Erinevalt meie koolist, kus mitu õppehoonet on omavahel tihedalt seotud ja paljud õpetajad liiguvad päeva jooksul ühest majast teise, olid sealsed koolimajad pigem eraldi koolid. Oldi küll üksteise toimetamistega kursis, kuid pigem ajas iga maja oma asja.

Huvitav ja samas ka kurb oli näha, kuidas kunagine hea kool oli juhtimisotsuste tõttu sattunud praeguseks keerulisse olukorda ning paar nädalat ametis olnud uue direktori fookuses pidavatki olema kooli uuesti n-ö jalule saamine. Kui Eesti koolis määratakse kool lapsele elukoha järgi või ta osaleb koolikatsetel, siis Hollandis valivad vanemad oma lapsele kooli, mis neile meeldib, ja Bonaventuracollege’i on aasta-aastalt vähem lapsi läinud, mis kooli juhtkonnale sugugi meelt mööda ei ole. Et vältida kooli sulgemist või liitmist teistega, tuleb teha otsustavaid samme.

Hollandi koolisüsteemi eripära

Hollandi ühiskonnas pidavat praegu käima suur arutelu selle üle, kas nende haridussüsteem on jätkusuutlik ja tagab õpilastele võrdsed võimalused. Minu jaoks on nende praegune väga pragmaatiline lähenemine võõras. 12-aastaselt teevad Hollandi lapsed testi, mille alusel nad määratakse n-ö tasemerühma, mis lõpuks dikteerib selle, kas õpilane liigub kutsekooli poole või on tal võimalus ka ülikooli minna. Teoorias pidavat suundade vahel liikumist olema, kuid praktikas pigem siiski vähe.

Süsteemil pidavat olema nii tulised pooldajaid kui ka vastaseid. Suurima miinusena toodi välja, et see taastoodab ebavõrdusust, sest jõukate ja haridust hindavate perede lapsed saavad ka kodust rohkem toetust ning pääsevad tugevamatesse gruppidesse, samal ajal kui sisserändajate perekondade lastel nii suurt perekondlikku tuge ei pruugi olla ja nemad jäävad nõrgematesse rühmadesse.

Enda koolis me ei ole kaalunud tasemerühmi, küll aga soovime järgmisel aastal 7. klassis katsetada matemaatika temporühmadega. Kindlasti peab sel juhul olema võimalus õpilastel rühmade vahel liikuda. Erinevus Eesti kooliga on ka see, et Hollandis võib õpilasi põhikoolist välja visata. See paneb õpilased aga väga keerulisse olukorda, sest uut kooli leida on äärmiselt keeruline: koolid ei soovi enda ridadesse võtta teisest välja visatud õpilast. 

Tagasisidestamine ja mentortunnid

Kuna oleme enda koolis viimastel aastatel üha rohkem pööranud tähelepanu õpilastele edasiviiva tagasiside andmisele, siis oli huvitav näha, kuidas see on teemaks ka Hollandis. Õpetajate sõnul võtab detailne tagasisidestamine küll aega, kuid säästab teistpidi jälle vanemate küsimustele vastamise peale kuluvat aega. Õpetaja tutvustas näiteks keskkonda, kus nad tagasisidestavad iga töö puhul nelja aspekti: kolme erineva raskusastmega küsimuste gruppidele vastamise õigsust ja interpreteerimist ehk õpitu kasutamist teises kontekstis. Õppeperioodi jooksul tagasisidestavad õpetajad ka õpilaste organiseeritust, enesekindlust jm. Nii detailne tagasisidestamine on õpetajatele kindlasti paras väljakutse, samas meil on, millest eeskuju võtta. 

Meeldis kooli lähenemine klassijuhatajatundidele ehk mentortundidele, kus olenemata mentorist saavad klassid üsna sama sisu. Kool on ette andnud teemad ja raamistiku, mida järgitakse. Siis ei sõltu mentortunni sisu nii palju inimesest kui varem. Seda soovime teha ka enda koolis - luua väärtuskasvatuse plaani, mida klassijuhatajad enda tundide läbiviimiseks kasutavad. 

Ühisosa ja mida kaasa võtta

Rõõm oli aga tõdeda, et mitmed aspektid on meil juba väga hästi. Mul on äärmiselt hea meel meie tugispetsialistide üle. Hollandis pidavat koolipsühholoogidest nii suur puudus olema, et piirkonna peale on mõned spetsialistid, kes käivad koolides korra-kaks nädalas n-ö esmaabi andmas. 

Jäi kõlama, et õpetajate rõõmud ja mured on nii Hollandis kui ka Eestis sarnased: tööd on palju ja see on raske, samas annab see amet palju tagasi. Õpetajatööd ei saa teha nagu iga teist kl 9-17 tööd, sest õpetajad teevad seda südamega ja südant ei saa minuti pealt sulgeda. Hollandis on õpetajate täiskoormus 25 tundi, mida kompenseerib teistest ametitest pikem suvevaheaeg. Õppejuht nimetas suurima väljakutsena motiveeritud õpetajate leidmise. Õpetajad lahkuvad tema sõnul töölt, kui tajuvad ebaõiglust ning näevad, et laiskadel ja mittemotiveeritud õpetajatel lastakse olla. 

Hea oli selle käigu jooksul saada kinnitust, et teeme väga paljusid asju juba väga hästi. Imetlen seda, kuidas hollandlased kasvatavad enda õpilastest julgeid ja ettevõtlikke inimesi, kes tahavad võtta vastutust - seda peaksime ka enda koolis tegema, andes õpilastele rohkem vastutust ning liikudes üha enam ennastjuhtiva õpilase kujundamise poole. Samuti on minu arvates imetlusväärne, kuidas Hollandis on iga kool liikuma kutsuv kool ning sealses ühiskonnas ei ole jalgratta selga istumiseks ja auto koju jätmiseks vaja teha ühtegi kampaaniat, vaid see on loomulik.